EV 100 Valge saali kontsertid esitleb:

Urmas Sisaski “Tähtkujude muusika”

Esitavad Tiit Peterson (kitarr) ja Neeme Punder (flööt).

‘’Aasta muusik 2010’’ tiitli pälvinud Urmas Sisask on Eesti armastatumaid heliloojaid, kelle muusika nii kuulajad kui mängijad alati soojalt vastu võtavad. Tema teosed Laulupidude kavades kantakse ette 30000 laulja poolt 10 korda suurema publiku ees.
‘‘Nüüdisaegne sodiaak’’ on 13-st palast koosnev tsükkel flöödile ja kitarrile, täis ilusaid meloodiaid, fantaasiaküllust ja leidlikke mänguvõtteid mõlemile pillile. Kindlasti üks ulatuslikumaid Eesti kammermuusika teoseid sel sajandil ja nagu kogu Urmase muusika, on seegi inspireeritud tähistaevast.

Plaadiarvustus ajakirjast ‘‘Muusika’’.

Ilmunud on järjekordne astro-muusika plaat – NEW ZODIAC (Nüüdisaegne sodiaak), sedakorda “kvartetilt” Sisask – Punder – Peterson – Maadik. Jõudmata veel asetamata heliketast plaadimängijasse tekitab see juba huvi, esialgu küll teoreetilist. Sest igale tähtkujule vastab üks lugu: “Aries” (Jäär), “Taurus” (Sõnn), “Gemini” (Kaksikud) jne. Kuid… lugusid pole 12 nagu meile teadaolevas tavapärases sodiaagis, vaid hoopis 13. Tõepoolest, teatud ringkondades on levinud seisukoht, et traditsiooniline taevane loomaring tuleks muuta täpsemaks, lisades sellesse Skorpioni ja Amburi vahele veel Maokandja (Ophiuchus, 30. novembrist 17. detsembrini). Teised jällegi peavad õigemaks traditsioonilist 12 tähtkujust koosnevat ringi. Kuid see on vaidlus, mis isegi ei kuulu niivõrd astronoomia, vaid pigem astroloogia valdkonda. Miks Urmas Sisask pole oma boonus-lugu nimetanud “Ophiuchus”, vaid hoopis “Serpens” (Madu)? Vaevalt teadmatusest, küllap olid heliloojast harrastusastronoomil selleks omad põhjused.
Aga muusikast… Urmas Sisask on muusikat ikka kirjutanud mitte muusikateadlastele ja kriitikutele, vaid inimestele. Nõnda ka sel korral. Plaadimängijast kostab ühtlane, arvukate kordustega, dissonatsidevaba, sageli modaalsetest heliridadest tulenev helidevoog. Aus ja siiras muusika, mis on vaba igasugusest vigurdamisest.
Duo Neeme Punder (flööt) ja Tiit Peterson (kitarr) on esitatavast materjalist üle. Neeme Punderit võib tänaseks pidada juba Sisaski-eksperdiks, sest varemgi on ta teinud “Tähistaeva tsükli” lugudest suurepäraseid seadeid nii Reval Ensemble’ile kui Viljandi Linnakapellile. Ja küllap tuleb säärase muusika esitamisel kasuks ka Punderi veerandsajandi pikkune “Hortus Musicuse” kogemus, kus improviseerimine keskaja, renessanss- ning barokkmuusika valdkonnas oli igapäevane tegevus. Kuigi Sisaski muusika on üsna täpselt noodistatud, ei jäta esitus muljet vaevaga selgeksharjutatud noodiridadest, pigem mõjub see loomulikult sündiva improvisatoorse musitseerimisena.
Kui äsjailmunud plaadile üldse midagi ette heita, siis vast oleks oodanud ümbrisele trükitud tekstidest midagi enamat. Kaks ingliskeelset lauset helilooja kohta ning ühest lausest koosnev “vaht” kummagi interpreedi kohta ei tõsta üllitise väärtust. Kuid see väike puudujääk ununeb kohe, kui keskendume “kvarteti” neljanda liikme, helirežissöör Maido Maadiku tehtule. Eesti üks juhtivaid toonmeistreid on näidanud end taas oma perfektsionistlikus laitmatuses.

Peeter Vähi